Kuidas Legost sai mänguasjade Apple

"Lego on teekond, millel võivad sammuda vanemad koos oma eri vanuses lastega. Minna üheskoos, avastada maailma ja luua midagi uut." Nii kirjutab Priit Hõbemägi Eesti Ekspressis ilmunud loos, mis räägib legode imepärasest maailmast. Selle lausega võtab ta ideaalselt täiuslikul moel kokku selle inspireeriva ja miljoneid võimalusi pakkuva maailma.

Loe kindlasti edasi, sest siis saad teada, mida põnevat lego fänn Priit Hõbemägi oma loos veel kirjutas. Suurepärase sõnameistrina, on ta pannud kokku väga sütitava ja põhjaliku kirjatüki.

Kuidas Legost sai mänguasjade Apple

Priit Hõbemägi tutvustab legode imepärast maailma.

Seisin külmal talvepäeval Petrooleumi tänava Statoili bensiinijaamas ja vaatasin pingsalt ringi. Tumedast autost väljus mees. Tema? Astusin kõheldes ligi. „Tere, minu nimi on Priit...“ esitlesin ennast. Surusime kätt. Mees andis mulle väikese plastikaatkoti, istus autosse ja lahkus. Alles autos vaatasin koti sisse. Mu süda põksus ärevusest. Jah, seal oli veel neli väikest kilekotti, igaühes midagi sees…

Õnneks oli see kõik legaalne. Aga minust oli saanud AFOL – Adult Fan of LEGO ehk täiskasvanud legofänn. Minusuguseid on maailmas ligikaudu 300 000 ja see hobi läheb igaühele meist maksma keskmiselt umbes 600 eurot aastas. Pole vist teisi brände peale Apple’i ja Lego, mis on suutnud tekitada sellise kultusliku pühendumuse. Mõlemad on erakordselt innovaatilised, kvaliteedile ja tarbijakogemusele keskendunud ning loonud omaenda ökosüsteemi, kus eri tooted sujuvalt üksteisega ühenduvad.

Lego põhielement on klots, mille peal on 2 x 4 nupukest ja põhja all kaks torukest. Klotsid on tehtud väga vastupidavast ABS-plastist ja kui tähelepanelikult kuulata, siis liituvad nad teineteisega kerge klõpsatusega. Ülitäpselt paika timmitud ühenduse tihedus tagab, et hõõrdumine hoiab klotse piisavalt hästi koos, et nendest midagi ehitada, kuid samas pole nende lahti võtmine liiga raske. Kogu legomaailm keerleb ümber klotsi, millega seonduvad kõik muud elemendid.

LEGO SÜSTEEM ON TAGASIULATUV, s.t uued komplektid peavad klappima kokku vanade komplektide elementidega – tänane klots ühendub ka 1958. aastal toodetud klotsiga. Iga valuvorm maksab umbes 50 000 dollarit ja seepärast on igale vormile seatud kindel tasuvuskriteerium, kui mitu elementi sellega tegema peab, et vormi tootmine ennast ära tasuks. Legol on praegu üle kolme tuhande unikaalse elemendi rohkem kui viiekümnes värvitoonis.

Mõõganeelaja Alfredo (Astrid Lindgreni raamatust „Rasmus, Pontus ja Lontu“) rääkis lastele: kui tahad mõõganeelajaks saada, siis tuleb peale hakata, kui oled veel väike poiss, ja alustada nööpnõelte neelamisest. Legodega on teistmoodi – alustada tuleb suurematest klotsidest. Lego sisenemistase kannab nime DUPLO ja selles ongi tavalisest suuremad klotsid. Duplo kasutajad algavad pooleteise aasta vanusest ja nende klotside kõige parem omadus on see, et nad on liiga suured, et neile kogemata peale astuda.

Jah, aga miks see klots nii palju valu teeb, kui sellele astuda? Seda on uurinud isegi teadlased ja põhjustena on välja toodud järgmised asjaolud: jalatalla all on palju närvilõpmeid; klots on väga tugevast materjalist, mis jala all ei deformeeru; sellel on teravad nurgad, mis talla sisse puurivad, ja kõndimisel kandub keha raskus ühele tallale. Tulemuseks on põrguvalu, mis on tuttav igale lapsevanemale, kelle kodus mängitakse legodega. (Välja on mõeldud isegi spetsiaalsed legovastased sussid, millel on paksust vildist tald, kuid need näevad nii inetud välja, et neid võib kanda ainult pimedas.) Facebookis on koguni grupp „For those who have experienced pain by stepping on a lego“...

Kui kodus on lego, siis kasvavad ja arenevad lapsed koos sellega. Lego idee on loovus – laps ehitab midagi ise, kas etteantud plaani järgi või omast peast. Ning mida vanemaks laps kasvab, seda keerulisemaks muutuvad süsteemid. Poistele mõeldud „Lego City“ sarjas on nii linnaehitus kui action, kus saab mängida pätti ja politseinikke. Pättidel on habemetüügas, politseinikel kinnipidamistarbed. Linnaehituse juurde käib ka vangla ja trellitatud uks. Lahedalt sürreaalne on „Lego City“ soopolitsei sari. Tegu ei ole siiski mitte pisikese plastmassist võrdõigusvoliniku ja tema kättemaksukontoriga, vaid soises piirkonnas tegutseva politseiga (Swamp Police). Soopolitseinikud kihutavad mootorpaatidel ja helikopteritel.

Lego sai alguse Billundist, 1930. aastatel oli see väike agraarne linnake Taanis. Kohalik hakkaja puusepp Ole Kirk Christiansen asus majanduslanguse ajal tootma puidust mänguasju. Oma firmale pani ta nimeks Lego, mis moodustus taanikeelsetest sõnadest „leg godt“ ehk mängi hästi. Pärast sõda sattus talle näppu üks Kiddicrafti mängukomplekti plastmassist mänguklots. Klotsi häda oli selles, et nendest tehtud hooned varisesid kokku, sest klotsid ei püsinud üksteise küljes kinni. Ole tegi põhjalikke katsetusi, kuni lõpuks jõudis sellise konstruktsiooni ja mõõtmeteni, et klotsid üksteise küljes kinni püsisid. Selleks paigutas ta klotsi alusesse õõnsusesse kaks torukest.

Loe edasi täispikka artikklit Eesti Ekspressist